Dingo monoloog | Koeramonoloogide konkursi 1. koht

Tere, mina olen Dingo. Nägin, et mu suur juht ja õpetaja ning "kaksikõde" Peppe ükskord toksis oma mõtteid siin kirja panna; ma olen väheke tagasihoidlikum ja pikatoimelisem, aga ega ma selle pärast veel vähem mõtle ega arva. Ma olen lihtsalt mees noh.

Minu elu algas just neil päevil 10 aasta eest. Ma olin siis pooleteiseaastane, aga neid esimesi aastaid ma eriti meenutada ei taha: olin ühes ja teises kodus üleliigne ning veetsin siis mitu kuud lastekodus (kodutute varjupaik või kuidas nad seda nimetavadki, koduta loomade varjupaik vist). Aga siis tulid kaks õde vabatahtlikena sinna tööle ja kuidagi läks nii, et ma otsustasin, et ma proovin veel korra kedagi usaldada. Võtsimegi siis Kajaga üksteist omale. Päriselt. Päriseks. Ninast sabaotsani!

Ega teised inimesed ajavad mulle tänaseni natuke hirmu naha vahele, minupärast võiks nad üldse olemata olla. Nad enamasti pelgavad mind ka ja nii ongi parem, kardame koos ja hoiame distantsi. Ma ei usalda neid ikka sugugi, inimesed on nii ettearvamatud ju! Kuni minu oma mu rihma otsas on ja mul mu porgand ühes, saan igal pool hakkama ja kiitagi, aga kui kord aastas mu Kaja mu teiste koduste hoolde jätab, siis ma eelistan ta patja kõvasti kaisus hoides need päevad diivanil magada, siis läheb aeg kiiremini. Minu koht on oma inimese kõrval või jala peal või siis tema padjal ja nii see lihtsalt on ja nii see jääb, rääkigu normaalsed inimesed aiast ja kuudist pealegi.

Porgandit ma juba mainisin – see on mu inimese, kaksikõe ja kassi kõrval neljas Väga Tähtis Asi mul. Olgu, mul on neid porgandeid 7 või 8, kõik täpselt ühesugused, mõned natuke näritud ja teised närimata ja mõni isegi veel piiksuga, aga noh, saite aru küll. Porgand on mul kodust väljudes alati hambus – nii ma paistan inimestele nunnum ja sel on sama toime kui mõnel piibul või lutil. Ma tänaval reageerin nimele Porgand ka, vähemalt rehman sõbralikult sabaga ja naeratan natuke porgandi tagant. Võib-olla, kui mul oleks juba varjukas olles oma porgand olnud, oleks mul tahtjatest jalgu trampiv järjekord olnud ja ma ei oleks pidanud mitu kuud seal veetma, aga siis ei oleks ma oma õige inimesega ehk kohtunudki, nii et porgandid tulid mu ellu õigel ajal.

(Teate, ega seal varjupaigas väga viga olnudki, keegi ei teinud mulle liiga ja süüa anti, aga mul ei olnud seal mitte midagi päris oma ja ma ei julgenud väga kiinduda, nii et tõelist armastust igatsesin ma seal üksi kuudis magades oma ellu küll. Diivanit veel ei teadnud tahta siis.)

Minule loomad küll meeldivad. Koeraneiud panevad pead pöörama (ma eelistan blondiine) ja kodus on mul lemmikuks kass. Selline ilus paks kass, veel vanem kui mina. Õudselt armas, teate! Teda saab veeretada ja padjana kasutada ja tema jaoks mul pole kahju ühestki asjast, isegi mu porgandit võib ta näppida. Mina aitan tal konserve süüa ja olen tal pesumõmmina kasulik, mulle kohe meeldib teda pesta ja nakitseda, kuigi see mu vahel päris ära väsitab. Aga eks ta on minu kass, mina pean pesema!

Diivanil kassiga olla on mõnus, aga eks ma olen hingelt ikka selline looduseloom kah. Mulle meeldivad tormid ja päikesetõusud ja vesirotipüük ja nii edasi. Autosõitu ma jumaldan, maanteel on nii hea nina aknast väljas hoida ja lõhnu töödelda ja ilusate tüdrukute pärast tagasi vaadata (blondiinid tee ääres on nagu kaelalihaste treenimiseks kohe). Kui metsa ja mere äärde saab, siis ma olen täitsa omas elemendis ja vaimustun nii, et pärast põõnan kaks päeva jutti.

Aastaaegadest meeldib mulle vist suvi enim. Siis on ujuda parem kui märtsis ja lompe on ka palju, kus niisama mulistada. Maa-aluseid on lihtsam välja kaevata kui talvel ja saapaid ei pea kandma (mis, te pole saabastega koera näinud? Mis teha, mul hakkavad jalad kergesti külmetama, kui pakasega pikemalt õues olla) ja siis nad ei pauguta kah. Vat seda ilutulevärki ma kardan! Mina ei tea, mis need inimesed selles leiavad, see on nii valus kõrvadele ja jube ja see kestab linnas mitu kuud, see paugutamisperiood. Lihtsalt masendav, me ei taha õega siis isegi jalutama minna, voodis on turvalisem ju. Suvel on äikesed küll, aga need on ikkagi natuke talutavamad.

Kui ma noorem olin, kutsuti mind ka Pööraseks Paksuks, sest mu energia kippus üle keema ja kaksikõde ässitas mind teinekord lollusi tegema ja minuga juhtub alati midagi (see olevat mul Kajast, räägivad). Nüüd olen sõpradele lihtsalt Paksu.

Mul on oma inimene, oma kass, kaksikõde Peppe (kes on natuke pedantne vana daam nüüdseks, loomult väheke ässitaja ja mitte eriti loomasõbralik, aga muidu täitsa tore kaaslane, selline leidlik ja hästi tark ning hädas hoiame me alati kokku ja eks 10 aastaga ole meil igasugu põnevaid juhtumisi üheskoos olnud) ja porgand – ma tean, et mul on rohkem kui paljudel teistel koertel. Diivan ja oma pesa ja reisimisvõimalus ning matkamine on veel boonuseks – ma olen ikka suisa õnnelik vana koer, ma arvan! Ei oska nagu enamat tahtagi praegu.

Dingo, 11,5-aastane, passi järgi laika-mix